23.09.2009
Küsimus:
Perekond on elanud koos vabaabielus 12
aastat ning ametlikus abielusuhtes 1,5 viimast aastat. Vabaabielust on sündinud
praeguseks 5 aastane laps. Abielupooltel on soov abielu lahutada. Lapse ema
soov on koos lapsega elama asuda välisriiki. Kas ja kuidas saab lapse isa
takistada lapse elama asumist välisriiki, tuues põhjenduseks võimaliku lapsega
kontakti ebapiisavuse? Milliseid asjaolusid võtab kohus arvesse lapsele elukoha
ja suhtlemise määramisel?
Mehe nimel on osalus firmas, mis on registreeritud enne ametliku abielusuhte
sõlmimist kuid vabaabielu jooksul. Kooselatud aastate jooksul on firma olulisel
määral kasvanud ning varade väärtus suurenenud. Kas ka naisel on varajagamise
protsessis õigus osalusele mehe firmas?
Abikaasadele kuulub võrdsete osadena kummalegi 1/2 kinnisvarast, mis on
soetatud enne ametliku abielu sõlmimist. Kinnisvara on koormatud pangalaenuga.
Millise osapoole kanda jäävad pangalaenu tagasimakse kulud, kui abielu
lahutatakse, kuid kinnisvara ei õnnestu müüa pooli rahuldava hinnaga ning seda
otsustatakse esialgu mitte müüa? Kas arvesse võetakse ka osapoolte
sissetulekuid ja võimelisust pangalaenu tasuda? Millised on alternatiivid?
Vastus:
Tegemist on kolme eraldi küsimusega ja
vastan neile ükshaaval.
1) Kahjuks ei ole kirjas, kuhu välisriiki on lapse emal soov elama asuda.
Euroopa Liidu piires on ema kolimine lapsega märksa lihtsam kui mujale. Kohus
arvestab lapse elukoha ja lapsega suhtlemise korra määramisel paljusid
erinevaid asjaolusid – püüdes eelkõige lähtuda lapse huvidest, mitte kummagi
lapsevanema huvidest. Kindlasti on oluline see, kes kui palju on lapsega seni
tegelenud, milline on lapse elukeskkond praegu ja millisesse keskkonda ta
satuks.
Tihti on kaalukausil lapse harjumuspärane keskkond ja seega kui üldse midagi
ette saab võtta, siis kohe. Sest kui lapse ema on juba lapsega ära kolinud ja
laps on tükk aega teises keskkonnas elanud, siis teda jälle tema
harjumuspärasest keskkonnast välja rebima üldjuhul ei taheta hakata.
Kolimise takistamise võimalus on anda kohtusse lapse elukoha määramise avaldus
koos esialgse õiguskaitse taotlusega kohtumenetluse ajaks. Kohus võib selle
rahuldada, aga võib jätta ka rahuldamata.
2) Küsimus on komplitseeritud. Vabaabielu võib käsitleda teatud juhtudel
seltsinguna ja mingi võimalus on, et läbi kohtumenetluse õnnestuks tõendada, et
osalus firmas on seltsinguvara. Kui reaalne see on, see sõltub konkreetsetest
asjaoludest, mille hindamiseks on liiga vähe informatsiooni.
Reaalselt suurem võimalus on see, et kehtiv perekonnaseaduse § 14 lg 2 kohaselt
võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa
lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste
kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.
Kui ettevõtte väärtus on kasvanud üksnes ettevõtte enda hea tegevuse
tagajärjel, siis see arvesse ei lähe. Kui mees panustanud oma tööd või rahalisi
vahendeid abielu ajal ettevõttesse ning ettevõte on läbi selle kasvatanud oma
väärtust, siis on võimalus, et kohus naise nõudmisel loeb osaluse kas osaliselt
või täielikult ühisvaraks.
3) Probleemi lahendamiseks on mitmeid erinevaid variante – enamasti ei ole
ükski neist väga hea, vaid kehvadest tuleb valida antud olukorras parim. Lähtun
vastuse kirjutamisel sellest, et mõlemad on ka laenu kaastaotlejad (kuivõrd
küsimus on selles, kelle kanda jääb pangalaen).
Kõige lihtsam variant on selline, et üks pooltest võtab üle kohustuse panga ees
ja saab endale terve korteri. Kas see sellisel kujul võimalik on, sõltub
eelkõige sellest, kas pank on nõus pangalaenu ümber vormistama ühe isiku nimele
ja muidugi ka sellest, kas üks pooltest tahab tervet korterit endale. Kes
kellele kui palju kompensatsiooni maksab, sõltub sellest milline on laenujäägi
ja korteri turuväärtuse suhe käesoleval hetkel (arvestades kinnisvara hindasid
võib olla laenujääk ka tunduvalt suurem kui korteri turuväärtus) ja kuidas
pooled kokkuleppele saavad. Kui pank nõusolekut ei anna ühe poole vabastamiseks
laenukohustusest, siis on võimalik vähemalt omavahel sõlmida sellekohane
leping, aga see kehtib üksnes poolte omavahelises suhtes, mitte suhtes pangaga.
Veel on võimalus, et asi ikkagi müüakse maha ning kui laenujääk on suurem kui
korteri turuväärtus, siis puuudu olev summa tuleb pooltel pangale (tõenäoliselt
kõrge intressiga tagatiseta laenuna) mõne aasta jooksul ära tasuda. Kui
laenujääk on väiksem kui müügihind, siis pooled jagavad omavahel müügihinna ja
laenujäägi vahe.
Kui pooled mitte midagi ei tee, siis jääb kummalegi tema kaasomandiosa ja
mõlemale ka kohustus panga ees solidaarvõlgnevusena. Mis tähendab, et mõlemad
solidaarselt vastutavad panga ees kogu võla ulatuses (mitte poole võla
ulatuses). Pank arvestab seda, kellelt on lihtsam raha kätte saada ja võtabki
üldjuhul sellelt. Aga see, kes pangale tasub ära kogu pangalaenu võib teiselt
poolelt nõuda tasutud pangalaenust poole kinnimaksmist.
Poolte omavaheliste rahaliste kohustuste jagamisel kummagi maksejõulisus läheb
arvesse vaid niivõrd, et lähtudes sellest tuleb välja töötada võimalik ja
toimiv lahendus konkreetses olukorras (kes ikka ei jaksa pangalaenu tagasi
maksta, selle ettepanek, et ta maksab edasi üksinda pole tõsiselt võetav).
Leidmaks keerulises olukorras kõige rohkem pooli rahuldavat lahendust, soovitan
pöörduda juristi poole arutamaks läbi kõiki võimalikke variante, et seejärel
otsus langetada.
